Kas tunned ära, millisest lasteraamatu tegelasest on juttu?

"Mõistagi kastab ta maasikaid. Aga kunagi hiljem. Siis, kui ta on isiklikult veendunud, et mingid kahtlased indiviidid ei hiili linna piires ringi, kuriteoplaanid peas."

"Ainult ühest ma ei saa aru – miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan samal õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen? Usun, et ma olen kõige õnnetum tüdruk. Mitte üksnes meie maal, vaid terves maailmas."

"Ta tundis ennast hästi oma vanas ülikonnas, mis käis tal seljas sündimisest saadik (keegi ei teadnud, kus ja kuidas see juhtus), ning ainus varandus, millest ta ilmaski ei lahkunud, oli ta suupill."

"Ei olnud tal ema ega isa, ja õieti oli see üpris tore, sest nõnda ei saanud keegi teda magama saata just siis, kui tal kõige lõbusam oli, või sundida võtma kalamaksaõli, kui ta meelsamini oleks tahtnud kompvekki."

"Päev oli ta nii ära väsitanud, et õhtusöögiks suutis ta üksnes neli potti mett ära limpsida."

"Tal oli kõhn nägu, kondised põlved, mustad juuksed ja säravrohelised silmad. Ta kandis ümmargusi prille, mis olid ohtra teibiga kinnitatud."

"Ma pole elus veel ühtegi korda voodisse heitnud. Magan alati vabas looduses, kõige parema meelega kusagil metsa all."

"Kummaline mehike. Üsna kummaline pisike mehike, harjasjuuksed peas ja silmad tigedad, jalas mustad püksid, seljas taskutega pluus ja kaela ümber villane sall."

"Asjata nägi vaene Geppetto vaeva, et nina lühemaks lõigata: mida rohkem ta nüsis, seda pikemaks too häbematu nina kasvas."